Berlin ohne Zigeuner
„Berliin ilma mustlasteta”

Zigeuner – eine Rassische Gefahr!„Mustlased – rassiline oht!”

„Mustlased, kahtlast päritolu isikud, rändkaubitsejad jm + ebameeldivad välismaalased”
Soome salapolitsei toimiku (1919–1948) pealkiri; Soome Rahvusarhiiv

 

HULKURI TEE

Ma ei tea, kuhu tee mind viib,
aga mul on inimesest kahju,
su juurest lähen leina maale,
siia jäävad armsad kõik.

Hulkuri tee on auklik,
tee on kitsas ja pikk.

Ahnete silmadega sind vaatlen,
seepärast ei lase sa mul minna,
aga kui sa lähed,
pole vaja kurvastada,
mineja läheb ja jääja jääb.
Su juurest lähen leina maale,
siia jäävad armsad kõik.

Nii et ära keela,
lase teekäijal jalga puhata,
nii et ära narri,
kanna hoolt näljase eest!
Hulkuri tee on auklik,
tee on kitsas ja pikk.

 

MIRANDA lapsepõlv oli ilus. Ta oli kasvanud täiskasvanute kõrval ja nende suunamisel, ilma et tal endal olnuks vaja täiskasvanut teeselda. Tal oli lastud elada noore tüdruku süütut elu, nautida mustlasema ja -isa pillavat armastust. Peale mustlaskogukonna seaduste olid Miranda arengut juhtinud noore tüdruku kujutlused ja unistused. Kõik tüdrukud oskasid tantsida, aga vähesed suutsid tõlgendada tunnete lõõma, elurõõmu ja mustlase hingemaastikke nii, nagu neid tõlgendas Miranda.

Ta oli seelikut lehvitanud kaljul, metsades ja mustlaslaagrites lõkke ääres, esinenud tänavatel ja härrasrahva olengutel Praha tantsuteatris. Ta oli tundnud, et on teel mingi kauge ja armsa unistuse poole. See, et Miranda sai ennast väljendada tantsuga, oli talle kõige tähtsam asi maailmas. Mida see tüdrukule oli tähendanud: sedasamust, naiseks kasvamist.

 

„Peale juutide kuuluvad üldiselt ainult mustlased Euroopas võõrasse rassi”

Saksamaa siseministeeriumi koostatud dokument, jaanuar 1936

„Poola on alaväärtuslike inimeste maa. Poolakad, juudid ja mustlased on kõik ühesugused.” 

Propagandaminister Joseph Goebbels Reichi pressikonverentsil 24.10.1939

 

MUSTLASTEL oli alati olnud kodumaa, kuid mitte kunagi tõotatud maad. Rändurid olid alati liikunud teistele kuuluvates paikades ja jälginud vankritelt maailma südamelööke. Mustlastest oli eraldunud hõim, kes oli hakanud kutsuma end romadeks. Romad olid püüdnud elada nii-öelda normaalset elu: elada paikselt ja teha tööd nagu „valgelased“, lastes sellega valgelastel aktsepteerida mustlaskultuuri romakultuurina

Miranda pere oli elanud väikeses telliskivimajas. Peres oli alati tööd tehtud. Nende sõpruskonda olid kuulunud peamiselt valgelased, töölised, raske töö tegijad. Miranda isal oli sepikoda, kus ta oli tagunud talupoegadele atru ja vikateid. Nagu enamik mustlasmehi, oli ta sepatöö kõrvalt pidanud loomatohtri ametit. Ta oli viilinud hobuste hambaid, ravitsenud soolekeerde, koolikuid, preisid ja liigesepõletikke. Rautanud ja kohitsenud täkke. Ta oli ka osav plekksepp, tegi koogivorme, korve ja kohviveskeid. Parandas vihmavarje, teritas nuge ja kääre, meisterdas ehteid. Tema kliendid olid olnud enamjaolt juudid.

 

„SS-i juht käsib registreerida kõik meie riigi territooriumil viibivad isikud, kes kuuluvad mustlaste hulka […] seejärel saab rakendada edasisi abinõusid.”

Riikliku kriminaalpolitsei juhis, 01.03.1939

„Mustlased getosse!”

„Ühtegi õpetajat ega õppekohta ei saa anda sellele põhjakihile”

Valitsuse kiri riigikomissarile, Reichsgau Wien, 13.11.1939

OMA TULEVIKKU olid mustlased ikka ehitanud oma kujutelmadele. Naised olid küpsetanud lõkkel liha, mehed heitnud nalja, kiitnud üksteise võidu hobuseid ja oma eitesid. Tüdrukud olid ennast poiste jaoks ehtinud. Riigist või riigikorrast sõltumatu, väljaspool ühiskonda elav vaba mustlane oli saanud võimaluse: rikka kogukondliku kultuuri, mille kesksel kohal oli inimene.

Miranda peres olid vanemad ja kaksteist last. Miranda ema oli teinud käsitööd, tema pitsid, padjapüürid ja narmasvaibad olid külade ja linnade laatadel nõutud kaup.

Kui puhkes teine maailmasõda, töötas Miranda jõuka juudi kaupmehe peres. Roma tüdrukud olid leplikud ja teinud kõike, mida sakslased oskasid nõuda. Miranda oli tõusnud koduabilisest kontoripreiliks ja edasi poepiigaks. Poepiigad olid tollal omanikega üks pere. Tüdruk oli tollal kaheteistkümne- või kolmeteistkümneaastane.

 

„Kõikidele piirkonna mustlastele ja poolmustlastele tuleb saata käsk, et nad esialgu ei lahkuks oma alalisest või ajutisest elukohast.” 

Riigi kriminaalpolitsei kiri Herfordi linnapeale, 19.10.1939 

„Saksamaa kodanikult ei tohi nõuda, et ta töötaks koos mustlastega.”

Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei rahva heaolu osakonna märgukiri, 12.08.1939, Hamburg

 

AMETLIKULT ei olnud juhtunud midagi. Kui rändmustlased olid jäljetult kadunud, hakati taga kiusama paikseid romasid. Kui „Saksa lambakoer“ oli lakanud haukumast, teati, et mustlased olid tuhapilvena tänavapildist taevasse kadunud. 

Patriarhid käisid mööda roma külade telliskivimajakesi, soovitades naistel kanda pearätti, et neid peetaks islamiusulisteks. Soovitust küll võõristati, kuid patriarhidele ei vaieldud vastu. Kogukonna vanemad olid rõhutanud: kui politseinikud või ametnikud tarest läbi astuvad, oleks tark, et peremees saadaks toast õue pearätiga või isegi näokattega perenaise, et see käsiks neil nuuskuritel mujale minna.

Natside patrull oli ootamatult ilmunud kodumaja õuele ja tunginud tuppa. Miranda pere oli kinni peetud ning viidud oma kodust õuel ootavasse musta autosse ja sealt „tapamajja“! Õmblusvabriku direktor oli pöördunud politsei poole ja kiitnud, et Miranda peres on head töötajad – tal läheks neid vaja. Järgmisel päeval olid politseinikud saanud korralduse: sepa pere tuleb koju tagasi saata. Seekord oli neil olnud õnne.

 
 

„Parimad sõbrad pöörasid mulle selja, kui ütlesin neile, et olen mustlane. Minu nimi on Alina. Olen rumeenlanna ja olen mustlanna.”

Alina Covaci, sotsioloog, inimõiguste aktivist

Juunis pidasid võimud kinni 600 roma ja tõid nad uude nn mustlaslaagrisse Berliini lähedale Marzahni. Romad taheti Berliinist olümpiamängude ajaks välja saata. Laagrit valvasid koertega politseinikud. 1943. aastal saadeti peaaegu kõik laagri vangid Himmleri käsul Auschwitz-Birkenau hävituslaagrisse

„Mustlasküsimus … see on meile tänapäeval rassiküsimus. Nii nagu natsionaalsotsialistlik riik on lahendanud juudiküsimuse, lahendab ta lõplikult ka mustlasküsimuse … Mustlaste rassibioloogiline uurimine on mustlasküsimuse lõpliku lahendamise vältimatu eeldus.”

Rassitervishoiu uurimisasutuse töötaja dr Adolf Würth Saksa rassiteaduse seltsi koosolekul peetud loengul 1937. aasta septembri

 

OLI VARANE HOMMIK väikeses telliskivimajas. Miranda isa oli läinud sepikotta. Ema ja vanemad õed-vennad olid tõtanud vabrikusse. Miranda ja Amanda olid jäänud kahekesi koju, kui uksele koputati. Tüdrukud olid ehmunud. Ukse taga seisid mõned mundris politseinikud ja üks erariides ametnik. Miranda oli sikutanud oma õe Amanda voodi alt välja ja sundinud ta hoovipoolsest aknast välja hüppama. Tüdrukud olid jooksnud hoone taga oleva õlekuhja juurde, peitnud end õlgedesse ja jäänud magama.

 

– Kui häda on suur, pageb inimene teadlikkuse eest, ei maga üldse või magab nagu nott.

 

Tüdrukute naabritest saksa perekond oli nad välja andnud. Õed oli rebitud õlekuhjast välja ja viidud politseijaoskonda. Tuimalt, väsimusest ja pingest peaaegu teadvusetuna, olid Miranda ja Amanda vedelenud kõledas ooteruumis varavalgest pärastlõunani. Pikal ja kurnaval ootamisel oli olnud mõte. Nälg, janu, tegevusetus ja valvuri ükskõiksus olid muserdanud tüdrukute keha ja hinge. Hirmud ja luupainajad olid tõusnud tüdrukute unenägude vallast ilmsi nähtavateks elavateks piltideks.

 

Miranda ja Amanda olid jõudnud tagasi tapamajja, taas deporteerimist ootama. Tüdrukud olid otsinud rahva hulgast omakseid, kuid ei olnud leidnud ainsatki sugulast, isegi mitte tuttavaid. See oli olnud tüdrukutele lootustandev sõnum.

 

”Oberwaldi administratsiooni käsul keelatakse mustlastel kasutada ühissõidukeid.”

Doktor Hinterlechneri kirjutatud dokumendist 

„Selle aasta alguses tehtud otsusega andis valitsus evakueeritud elanikkonna eest hoolitsemise keskusele volitused eksperimendi korras organiseerida evakueeritud elanikkonna hulka kuuluvatele mustlastele töölaager ja õiguse katta sellega seotud kulud evakueeritud elanikkonna hoolitsemiseks eraldatud summade arvelt.“ 

Suomen Poliisilehti (Soome Politseileht), nr 22, 1943

"LAPPAJÄRVI MUSTLASTÖÖLAAGER"

„Kui te, sakslased, ei taha saada põhjamaa vere hauakaevajaks, ärge alahinnake mustlastest tulenevat ohtu.”

Pealkiri Saksa pamfletist 1938. aasta augustis

„TAPAMAJADE“ laadung topiti seejärel veoautode furgoonidesse ja viidi Olomouci linna kogumispunkti. Romade jaoks oli ootamas pikk rodu loomavaguneid, mis täitusid kiiresti.

 

Mustlasi oli toodud kõikidest maanurkadest raudteejaama ootama küüditamisi, mis jätkusid vahetpidamata. Sellest hoolimata oli jaam romasid puupüsti täis. Mustlasperesid aeti vagunitesse tähestiku järjekorras; selle järgi oleksid Miranda ja Amanda pidanud olema juba esimeses ešelonis, aga õed olid seisnud laadimisplatvormil, hoides teineteisest kõvasti kinni.

 

– Aga see lootus, see läks seal platvormil ometi täide. Meie kullakalli ema vend, onu, võttis meid jaamast auto peale.

Onu ei rääkinud kunagi, mida ta oli õdede eest maksnud, aga see pidi olema palju kulda. Imekombel oli õeksed teist korda vabaks saanud.

 

„Kõikide mustlaste deporteerimine Moraaviast koonduslaagritesse”

Tšehhi, Brno linn, kaitsepolitsei kiri, 09.02.1943 

„Rotid, parasiidid ja kahjurid on samuti loodusnähtused nagu juudid ja mustlased […] Kogu elu on võitlus. Seepärast tuleb meil need söödikud vähehaaval bioloogiliselt elimineerida.”

Doktor Karl Hannemann Saksamaa natsionaalsotsialistlike arstide ühingu ajakirjas 1938. aasta augustis

 „… Kui Berliini mustlaste väljasaatmine veel hilineb, peaks Berliini linn mustlaste jaoks laagri püstitama, mis oleks võimalik ainult suurte kulude ja raskustega.”

Riiklik Salapolitsei kirjas SS-Sturmführer Eichmannile 13.10.1939 

 

MIRANDA JA AMANDA Riiklik Salapolitsei kirjas SS-Sturmführer Eichmannile 13.10.1939 oli viidud koduõuele. Majas haigutas tühjus. Tarest olid järel paljad seinad ja inimesed olid kadunud.

 

Tüdrukute kõige vanem vend Bukva oli asutanud metsas koos noorte romadega mustlaste partisaniliikumise. Häda sunnil olid mustlastest saanud eksitamise ja redutamise meistrid. Pimeduse katte all oli partisanide juht oma õed pakku toonud. 

Mägedes, kus mustlaspartisanid elutsesid, oli üks montenegrolanna viinud Miranda ja teise naispartisani allikale. Nad olid korjanud rohelisi lehti ja söönud neid. Too naine oli olnud ravitseja, kes tundis maarohtusid ja hoidis nendega partisane haiguste eest. Hea inimene oli ta olnud, meenutas Miranda. Ühel päeval paljudest, seega korduvalt, palju kordi, oli Miranda käinud koos selle naisega mööda lähedasi külasid toiduabi palumas. 

Miranda ja Amanda olid võidelnud kõrvuti meestega mustlaste elu eest. – Amanda ei teadnud midagi püssidest, aga partisanidest vennad ja õed tutvustasid meile relvi ja tüdruk tilpnes teistega kaasas, jutustas Miranda innuga.

Mustlaste partisanitegevus oli lõppenud ootamatult. Neile oli üles seatud lõks, üks roma mees oli nad reetnud. Sealtpeale oli Bukva olnud alati valvel, kartes, et teda tullakse kinni võtma. Ükskord hommiku poole ööd olid politseinikud talle järele tulnud. Bukva oli läinud politseinikega kaasa piduülikonnas ja läikivate lakk-kingadega.

Miranda ja Amanda olid veel kord näinud oma venda raudteejaama laadimisplatvormil. Vend oli seisnud uhkelt mustas ülikonnas perrooni ühes servas sõdurite valve all, Amanda ja Miranda teises servas jälle deporteerimist ootamas. Seekord pisteti tüdrukud rongi peale, mis viis nad Horvaatia koonduslaagrisse Jasenovacisse. 

Kõigest mõni nädal hiljem olid sakslased kaks õde juba jälle kodukülla tagasi toimetanud. Ka põhjus oli teada. Miranda ja Amanda ülesandeks oli olnud agiteerida romasid ja mustlasi minema tööle relvatehasesse. Amanda ja Miranda olid palunud mustlastel ja romadel eemale hoida kohtadest, kus olid partisanidest õed-vennad, ja saatnud oma kaaslasi täiesti teises suunas kui see, kuhu Kolmas Riik oli käskinud neil minna.

 

„Mustlased ja poolmustlased lastakse sõjaväeteenistusest lahti”

Pealkiri Berliini ajalehes, 21.02.1941

„Eespool nimetatud isik on saadetud Auschwitzi koonduslaagrisse 29.07.1943 vangide ühisdeporteerimise käigus.” 

Duisburgi kriminaalpolitsei dokument Christine Lehmanni nimelise isiku (sündinud 18.12.1920 Duisburgis)

 

1941. aasta juulis olid Miranda kodukülla ilmunud patrullid. Küla raudteejaama oli saabunud kilomeetrite kaupa tühje loomavaguneid. See oli märk sellest, et algavad deporteerimised. Kujutlused paremast põlvest olid õnnetul kombel lõppenud. Hodoníni koonduslaagrisse saadetavateks olid lõpuks valitud peaaegu kõik, küla tehti tühjaks vale rassi esindajatest, reeturitest ja nende poolehoidjatest. Kell kolm öösel oli Mirandale ja Amandale isaema majja järele tuldud. Erinevalt varasemast ei olnud tüdrukuid topitud mustadesse autodesse, vaid pandud teistele hoiatuseks rivi lõppu läbi küla marssima 

– Naised nutsid, kõik nutsid, ja kujutage ette, lapsed ei teadnudki veel, miks nad nutavad, aga kuna emad nutsid, nutsid nemad ka. Meie õega ei olnudki enam lapsed, võib-olla õde veel oli, aga mina nutsin emade pärast, õde nuttis ka, kuigi ta ei uskunud veel lõplikku kurjusesse.

Armetu rahvahulk oli aetud mustlaslaagri keskväljakule, kus politseinikud olid nad kohe ümber piiranud. Valvurite ja politseinike koerad olid karanud emade seelikusabas rippunud laste kallale. Naised olid mustlaskeeles palunud oma meestel lapsi koerte eest kaitsta.

Kõigest oli olnud puudus. Pidev nälg oli kannatustest kõige väiksem, seda meenutada ja sellest rääkida on kõige kergem. Miranda õde oli olnud väga ilus. Ta oli hakanud Saksa ohvitseri armukeseks. Amanda oli elanud natuke aega sakslase majas ja harinud mehe aeda. Kui Amanda oli pääsenud politseiniku peresse nii-öelda kokaks, olid toidud olnud hoopis teise maiguga. Miranda valis õe kombel samuti politseiniku armukese osa. 

– Muidugi naised ja mehed mõistsid selle hukka, jutustas Miranda kõhklemata, – see oli ju kõigele vaatamata kuritegu, mis oleks vabas maailmas romakogukonna lõhkunud. Tagakiusatud rahvastel ei ole muud teed iseseisvuse ja kogukonna alleshoidmiseks kui nende au – nüüd ma tean seda.

 

Eva Justin (1909–1966) oli Saksa antropoloog ja meditsiiniõde. Justin oli spetsialiseerunud romade uurimisele ja oskas roma keelt. Euroopa teadlased on väitnud, et tänu sellele võitis ta paljude mustlaste usalduse ja pääses nendele ligi. See on siiski väga vaieldav: rändmustlasele on oma keel olnud tähtsaim pelgupaik. Kui põhirahvuse esindaja oskas mustlaskeelt, tekitas see suurt hirmu ja ebakindlust. Lisaks rassiuurimisprojektidele osales Eva Justin roma ning sinti naiste ja tüdrukute sundsteriliseerimises. Arvukad roma lapsed sattusid Eva Justini ja tema kolleegide tehtud julmade arstiteaduslike katsete ohvriks. Justin ei jõudnud oma kuritegude eest kunagi kohtupinki, vaid jätkas pärast sõda tööd psühholoogina Frankfurdi ülikooli kliinikus.

 
 

ÕED olid kes teab mitmendat korda koos teiste romadega loomavagunisse tuubitud. Rong oli asunud teele täislastis, rataste kriginal, must suitsusaba taga. Ükski tegu, ohver või hea käitumine ei olnud neid deporteerimisest päästnud.

Rong oli saabunud Auschwitzi koonduslaagrisse, nii nagu see oli saabunud juba mitu korda varem, lastiks hirm, häda ja kannatus. Kui kaubavagunid keerasid jaama, oli üksluine müdin teravnenud rütmiliseks kolinaks. Kui rong oli lõpuks seisma jäänud, avanesidloomavagunite uksed. Külmad ilmetud mehed, käised üles kääritud, olid vastas inimestel, kes ei uskunud ikka veel lõplikku kurjusesse.

– Inimese meel on selline, et ta usub end suutvat viimase surmahoobi eest kõrvale põigelda. Looja teadis – või kas ta teadis, kuidas siin läks, kas inimestele anti võimalus? Kas inimestele heideti armu, kas neid koheldi nagu tapaloomi, kas romad nägid oma tee lõppu? Oli kõlanud käsklus: „Vagunitest maha!”. Ohvrite lootused vabadusse pääseda olid sedamaid kadunud

 

Auschwitzi koonduslaagri arstikabinetis aeti neil kohe pea paljaks. Nõrgad ja haiged olid saanud murekarikast maitsta tavaliselt esimestena. Vange oli löödud nuiade ja keppidega. Seegi ei olnud romadele mõjunud, ka selle ähvardusel hoidsid ohvrid perekonniti kokku

Mure omaste ja nende saatuse pärast oli suur, see piinas õekseid ööd kui päevad ja nad ei suutnud teineteist lohutada. Mõtted olid hakanud käima ringiratast ja kusagil ei paistnud teist teed ega väljapääsu. Lõpuks oli ootamine lõppenud ja õeksed olid leidnud end surma enda ooteruumist.

 

„Soovitan määrata mustlastele eraldi poeskäimise ajad või omaette poed.” 

Kaupluse juhataja kirjast Mindeni ringkonna politsei juhtkonnale, 30.07.1942

„Mustlastele ja poolmustlastele sissepääs sellele mänguväljakule keelatud”

Sildid Mindenis 1943

 

MUSTLASTE silmis olid jumalad tulnud ristima ühtesid neist elavateks ja mõistma teisi surma. Miranda oli seisnud koos Amandaga teiste kombel reas. 

– Nad valisid: kes ei olnud töövõimeline, see läks gaasikambrisse. Meile oli öeldud, et meid viiakse teise piirkonda vabrikutesse tööle. Kui koitis hommik, teati kõikjal, et vennad ja õed olid haihtunud koos suitsuga taeva tuultesse.

 

Miranda silmist paistis võitleja – seda oli ta kogu elu olnud. Aga kas ta oli ka võitja? Ellujääjad olid mustlased igal juhul. Miranda tõestas seda, suutes tuua tänapäeva, praegusesse silmapilku, elava sõnumi minevikust.

– Tehke minu rõõmuks see hea asi ära. Tooge meie minevikust, hingest, mõttelaadist ja eluviisist sellele maailmale, uuele põlvkonnale kauneid mälestusi, et maailm mäletaks mustlaste kannatusi teises maailmasõjas.

Auschwitzi oli saabunud ronge katkematu rivina. Sedamööda oli ka plokke tühjendatud.

– Neil oli kiire, aga alati leiti ruumi, ohkas Miranda, lapsed olid muidugi surma vastu, täiskasvanud alistusid kergemini.

Miranda oli näinud süütuid inimesi, kes surid tahtlikult esile kutsutud haigustesse. Ka mõned liblikad surevad ühe ööpäeva jooksul. Mõned teised liblikad elavad üle öö või isegi kauem, lihtsalt surevad hommikuks vaikselt ära. Nii oli juhtunud romadega koonduslaagri arstikabinettides. Arstid tegutsesid Kolmanda Riigi timukate abilistena. 

– On mõttetu küsida, mis vahe oli jumalavallatutel ja jumalikel toimingutel.

 

 

Auschwitz-Birkenau koonduslaagrisse viidi
23 000 romat, kellest hinnanguliselt 21 000 suri.

„Mustlaste poliitiline, bioloogiline, kultuuriline ja kutsealane eraldamine sakslaste rassist on nüüd ellu viidud.”

Dokument: „Pärilikkuse ja rassi säilitamine Saksa õiguses”, 1943

„Vaevalt pärast sõda keegi midagi mustlaste genotsiidist teadis. Võttis väga kaua aega, enne kui ma julgesin rääkida Auschwitzist.”

Lily Franz, Auschwitzis ellu jäänud Saksamaa mustlane

 

MIRANDA ja Amanda onu 1943. aastal hukatud kasupoeg oli kirjutanud oma täditütardele ja saatnud neile oma pildi järgmise pühendusega:

 

„Kui isa maha lastakse, ei suuda selle peale inimese moodi mõelda. Teisest küljest kaitsed end nagu laps: ega ju süüta inimest surma saadeta. Nii et see, kes maha lasti, ei olnudki minu isa, vaid keegi muu. Ka see mõte tuleb pähe, et ega inimene ole ju loom ega tapa teist inimest? Minu koer ei ole aarialane, ta on krants, aga ta ei ole ühtegi elusolendit hammustanud. Oma emast ei tea ma midagi. Oma täditütarde, teie kohta suudan ma ennast, mitte teisi, nii palju uskuma panna – nii palju on elu nendes oludes nõrgal põhjal –, et te olete Auschwitzi koonduslaagris. Kuidas võib käia sinu vanemate ja vendade ja õdede käsi, nendest ei ole ma midagi kuulnud. Kuule, Miranda, ma küsin seda sinult, sest sa oled mulle, nagu tead, täditütardest kõige lähedasem: kuidas sinu käsi käib? Sa oled elus, seda ma nüüd juba ütlesin. Kas mäletad – muidugi mäletad, ja isegi su ilus väike õde pani seda tähele –, kui lasksid endast päris minu jaoks pilti teha? Sa naeratasid selle peal niimoodi. Kujuta ette, üks naeratus varastas mu südame: sa kangastud elavana mu silme ees. Mõtlen sinu peale alati – elan, igatsedes sind palavalt tantsuringi, ja võib-olla veel tantsimegi mustlaste moodi, leekides: luba, see on meie saatus. Ma kirjutan sulle selles kirjas nõnda, kuigi ei tea, millisena sa mind mäletad. Sind mäletan ma elava ikoonina, või ajan ma nüüd midagi sassi, naisterahva kohta ju niimoodi ei räägita, vist … Kui me teineteisega seal heinakuhja sees hüvasti jätsime, teadsin, et saame varsti jälle kokku, kuigi ei osanud öelda, kus. Nägemiseni mõneks ajaks, peatse kohtumiseni, ma kirjutan sulle varsti, saadan pidevalt sõnumeid, et sa mind ei unustaks, ja kui sa minu juurde tagasi tuled, siis kallistame kõvasti ja oleme jälle õnnelikud.

Ma armastan teid, väikest Amandat ja sind. 

10. jaanuaril 1943 Jonas.”

 

„Et mustlased on tänapäeval meie põhiseaduse järgi Soome kodanikud ja põhiseadus ei tee mingit vahet rassiküsimustes, ei ole Nimismeeste Ühing saanud koostada otsest seaduseelnõu mustlasküsimuse lahendamiseks radikaalsete abinõudega. Igal juhul peab ühing kahjulikuks katset vähemalt pikaajaliselt sulandada seda ebamäärast ja ülekaalukalt halbade omadustega massi meie rahva hulka.“ 

Suomen Poliisilehti (Soome Politseileht). „Mustlastest“. Nr 20, 1942

 

KUI eise maailmasõja haavad armistusid, tuletati romadele meelde: „Te ei kuulu meie hulka!” Ülesehitustöödelt kõrvale tõrjutud mustlased taipasid, et ainuke kunst, mis laseb ellu jääda, on kerjamine. Ühiskonnakorralduse muutudes ei õnnestunud neil enam kerjatagi. Isegi selle viimase tegevusala röövisid ja kaaperdasid mustlastelt põhirahvuse esindajad.

 

– Millal see muutus on küll aset leidnud, kas tänapäeva ühiskonnad on sallivamad, kas tagakiusamised on vähenenud? imestas Miranda. – Oi, need on ju lausa lõppenud, naeris Miranda esimest korda kogu intervjuu ajal südamepõhjast, -maailm on nii hea, praegu ei kannata me sugugi.

„ME tundsime Auschwitzi ikka veel ka siis, kui olime vabad. […] Kannatus, mille õudust kõrvalseisjad võivad vaid aimata, on tõelisena meie lähedal tänini. Tänu tugevale elutahtele on minu pere ellu jäänud ja suudab endiselt põhirahvusega suhelda. Mälestustes elan kõike uuesti läbi, otsekui oleksin neid sündmusi kogenud alles eile. Ma ei suuda unustada, kannatused jätkuvad õudusunenägudes […] Nad võtsid minult ära kõik, mida ma hindasin: mul ei olnud minevikku ega olevikku ja veel vähem oli mul tulevikulootust. Me ei kaotanud mitte ainult oma peret, vaid ka oma kultuuri kandjaid ja kaitsjaid. On kohutav, et rahva enamus ei teadnud kaua aega romade genotsiidist midagi.”

– Sõja lõppedes olid noor Ceija Stojka (1933–2013), tema kolm õde-venda, ema ja tädi ainsad, kes olid suure Austria Lovara hõimu romadest järele jäänud. Kunstnik ja muusik Ceija Stojka on avaldanud oma sõjaaegsetest mälestustest mitu raamatut.

 

„Identiteet… see on väga keeruline asi. Minu omal on mitu külge. Ma olen Ostalinda. Ma olen hispaanlane ja mehhiklane. Ma olen ka eurooplane… ja mustlane.” 

Ostalinda, antropoloog, jurist, inimõiguste aktivist

„Minu ema oli oma külas esimene, kes lõpetas ülikooli. Nüüdseks on kõrghariduse omandanud 42 minu suguvõsa liiget. Minu nimi on Katalin. Olen ungarlanna ja olen roma.” 

Katalin Bársony, sotsioloog, filmitegija, inimõiguste aktivist

„1992. aasta oktoobris olid kogu Rumeenias juba alanud pogrommid. Kui ma kuulsin hääli ja uksele kloppimist, arvasin, et mind ja minu perekonda tahetakse tappa. Ma olin alles 14-aastane. Minu nimi on Isabela. Ma olen rumeenlane ja ma olen mustlane.” 

Isabela, filoloog, sotsioloog, inimõiguste aktivist

 

PÄRAST teise maailmasõja lõppu oli Miranda kogenud tagasilööke, segunenud sakslaste hulka ja kui vaja, siis palunud abi. Vastastikuste teenete eest oli vananev naine lasknud end uurijatel räsida, jutustanud ülikooliinimeste ja teiste korraldatud üritustel mustlaste tagakiusamistest ja kannatustest teises maailmasõjas. Miranda oli teadlik Slovakkia mustlasgetodest, eriti maa idaosas oli terveid romade getokülasid. Aga temalegi oli üllatus, et ta oma õde elutses getos. Amanda ei olnud sellest oma kirjas juttu teinud. Ajaloolased on väitnud, et teine maailmasõda oli selle rändrahva jaoks kõige halvem aeg. Mustlased sellega ei nõustu.

– Holokaustis ellu jäänud Ida-Euroopa romad sattusid sotsialismi hoole alla. Kui oled elanud romana Ida-Euroopas, saad aru, kes olid ja mida meile tegid kommunistid. Võib-olla mõtlete, et see on liialdus, aga pärast sotsialismi kokkuvarisemist on mustlased kogenud rohkem õnnetust ja muret kui kunagi teise maailmasõja ajal 

 

OI, KUIS MA NUTSIN

 

Mure minu meeles,
lein sügaval südames,
mu haav oli kistud lahti.
Oi, kuis ma nutsin öö külma kolde ees selle ilma kurjuse pärast. Päikese lapsed nutavad ida vankritel taga Aasia mäeahelikke, ma tahtsin vaid armastada.

 

Täna ostsin mustad kiharad, Pärsia turul müüakse siidi.
Minu rahvas laulab:
varsal kuldsed kabjad.
Juba voolavad mu hinge pisarad ema kahvatusse jõkke,
te naersite koos minuga,
andsite ära oma sandikopikad,
ostsite näitemängu,
samuti need pillimehed. Matuserongis liikusid musta looriga naised,
käsi almust palumas,
kerjasid vabadust,
sedagi kolm korda.
Oi, kuis ma nutsin öö külma kolde ees oi,
kuis ma nutsin.

 
 

PUNANE AED 

 

Veel tahaksin mäletada
veel tahaksin uppuda su
juuste aeda

 

Nagu vaiksed kosed
nagu punase jõe jooks
punane aed

Sa sidusid linte juustesse
tutipaelu pahmakasse
juuste aeda

Veel tahaksin mäletada
tahaksin puudutada
su musti juukseid
punast aeda

 

Kuid elu valgus välja
veripunaselt
mööda juuste aeda.

 
 

„Romade holokaust viidi ellu sama rassivihaga, sama plaanipäraselt, sama läbimõeldud täieliku hävitamise eesmärgiga nagu juutide massimõrv. Igal pool natside mõjupiirkonnas mõrvati süstemaatiliselt terveid perekondi, lastest raukadeni.”

The former Federal President of Endine Saksamaa liidukantsler Roman Herzog, 16.03.1997

MUSTLASE UNI

Olen teel läbi une aja,
mängige, poisid, mängige,
laulge kaasa, naised, laulge.

 

Veel eile olin hingelt nagu noore unistus,
täna on mu meel vahutav kui meri,
vendade kannul pages hirm mööda igatsuse teid.

 

Olen teel läbi une aja,
mängige, poisid, mängige,
laulge kaasa, naised, laulge.

Eile laulsin südamest nagu mustlane,
täna on mu hääl kare kui mäda raud,
tormiga on õed öösse nõrkenud.

 

Olen teel läbi une aja,
mängige, poisid, mängige,
laulge kaasa, naised, laulge.

 

Eile tantsisin hingest kui noor mõrsja,
täna on meel hapu kui vein,
pimedasse öösse on karavanid kadunud.